Näitused

november 2023

Igal paigal on oma väga iseloomulik heli. Paigad võib jagada terve ja katkise heliga paikadeks. Terve heliga paiga näiteks sobib linnadest kaugel asuv mets. Metsas on erinevad helisagedused erinevate liikide vahel suuresti jaotatud. Näiteks hüüp kostub madalal sagedusel, kägu temast tunduvalt kõrgemal ja lehelinnud omakorda veel kõrgemal. Nahkhiir on juba aga nii kõrgel, et inimkõrv enam hästi ei kuulegi. Näitena toodud liikide tekitatud häälitsused sagedusalas peaaegu ei kattu. Seetõttu toimub suhtlemine takistusteta. Huvitaval moel on sellise struktuuri järgi toimuv loodusheli inimesele meeldiv ja inimest rahustav.

Katkise heliga paiga näiteks on linn, just kesklinn, kus enamasti erinevate mootorite tekitatud helid on hõivanud kogu kuuldava sagedusala. Sellepärast on siin vähe suhtlemisruumi teistele liikidele. Ühine loodusvara – vaikus – on raisatud, sest enamasti ka inimene ise ei kasuta enda poolt tekitatud heli inimese jaoks mõistlikul moel. Vastupidi, kirjeldatud inimtekkeline – inimkultuuri harjumuste viljelemise tulemusel tekkinud heli – võib muuta inimese füüsilise keha haigeks.

Inimene kujundab füüsilist keskkonda pidevalt ümber. Ta teeb seda nii teadlikult kui ka ebateadlikult. Ja teeb ta seda kultuuris valitsevate arusaamade järgi. Minu sooviks on, et keskkonna ümberkujundamise protsessis leiaks teadlikumat tähelepanu iga paiga juurde kuuluv heli.

Ilmvõimatut soovides soovin, et ühel hetkel tulevikus toimiksid inimeste tekitatud helid inimkooslustes sama tervendavalt, nagu on seda loodushelid.

oktoober 2023

Prantsuse Instituut esitleb:

3.-31.10.2023 on Pärnu kontserdimajas eksponeeritud nimeka prantsuse fotograafi André Perlsteini ülesvõtted Ameerika jazzilegendididest, ent ühtlasi ka muusika- ja 1960. aastate Pariisi ajaloost, mis on jäädvustatud ikoonilistes kontserdisaalides L’Olympia ja Salle Pleyel, Prantsuse raadios ja televisioonis.

Jazzisõpru tervitavad nii lavalaudadel kui ka kulisside taga võrratud Ella Fitzgerald, Miles Davis, Nina Simone, Ray Charles, Duke Ellington, Cecil Taylor, Cannonball Adderley, John Lee Hooker ja Jimmy Smith.

André Perlstein (snd 1942) on teinud pressi- ja moefotograafina koostööd suurte Prantsuse väljaannetega Elle, L’Express, Paris Match, Le Point, VSD jpt. Prantsuse Instituut tutvustas Perlsteini eesti publikule esimest korda paar aastat tagasi, kui tema unustamatud fotod Prantsuse uue laine võtteplatsidelt olid näitusel Eesti Filmimuuseumis, Artises ja Tartu Elektriteatris.

Fotograaf: André Perlstein (FR)
Kuraator: Ulla Kihva, Prantsuse Instituut Eestis
Koostöös: Pärnu kontserdimaja

September 2023

 juuli 2023

Käesoleval suvel möödub sada aastat tunnustatud Pärnu kunstniku Bruno Sõmeri sünnist.

Bruno Sõmeri (aastani 1939. Schön) sündis 15. juulil 1923. aastal Pärnus Räämal. Peale algse hariduse omandamist kohalikus linna algkoolis, asus ta esmalt õppima Pärnu Kaubanduskeskkooli ning seejärel Tihemetsa metsatehnikumi. Elumuutvaks sündmuseks sai aga kohtumine Pärnumaal suvitanud kunstnik Karin Lutsuga, kes peale lühiajalist juhendamist suunas noormehe õppima Tartusse, kooli, mis kandis tollal nime Kõrgemad Kujutava Kunsti Kursused, kuid mis oli tuntum endisaegse nime Pallas järgi ja mis ajutiselt sai selle nime tagasi ka Bruno õpingute ajal.

Tema õppejõududeks Tartus olid Aleksander Vardi, Johannes Võerahansu, Ado Vabbe ja Elmar Kits, ning kursusekaaslasteks Ülo Sooster, Valdur Ohakas, Lembit Saarts jt. Mobiliseerimine Saksa armeesse tõi kaasa esmalt pealesunnitud pausi õpingutes, ning seejärel, sõjajärgses nõukogude Eestis, õpingute katkestamise võimalike repressioonide ohus. Bruno naases kodulinna Pärnusse joonistusõpetajaks. Kogu hilisem elutee oligi Brunol seotud kunstiga, seda nii argitöös erinevates Pärnu ettevõtetes, kui ka kujutava kunstnikuna. Kunstiõpingud sai Bruno lõpule viia alles 1970ndatel, tehes läbi Tartu Kunstimuuseumi juures tegutsenud kujutava kunsti kaugõppekursused.

Näitustel hakkas Sõmeri osalema juba alates 1947. aastast. Loomingus algselt valdavaks olnud õlimaal asendus 1970ndateks akvarelliga. Nende kahe ühendamisel jõudis Bruno 1990ndatel välja isepärase autoritehnikani, mida ise nimetas vesivärvimaalideks, ning mille täpsemad töövõtted on jäänud saladuseks tänapäevani. Käesoleval mälestusnäitusel on väljas paremik Bruno hilisema loomeperioodi töödest.

1991. aastal pälvis Bruno Sõmeri Pärnu linna kunsti aastapreemia, ta on aastast 2004. Pärnu linna vapimärgi kavaler ja Jannseni preemia laureaat, kunstiühingu Pallas auliige aastast 2012.
Sõmeri suri 2014. aastal ja on maetud Pärnu Metsakalmistule.

juuni 2023

Pärnu kunstnik Mati Luhtjärv (s. 1946) on õlimaaliga tegelenud alates 1981. aastast. Osaledes Pärnu kunsti ülevaatenäitustel juba aastast 1984, on tema maalide omapärane käekiri saanud tuntuks ja tuttavaks kogu Pärnu kunstipublikule. Ta maastiku- ja meremaale iseloomustavad õhuline koloriit ning unenäoliselt hajusad detailid ning inimfiguurid.

Lisaks aastakümnete pikkusele osavõtule ülevaatenäitustest on tal olnud kodulinnas ka mitmeid isiknäituseid, samuti on Mati Luhtjärv osalenud oma maalidega näitustel Lätis, Soomes, Rootsis, Hollandis ja Albaanias.

Näitus Pärnu kontserdimaja galeriis jääb avatuks kuni 30. juunini ning on külastatav argipäeviti kell 10-15 ja õhtuti kontserdite toimumisaegadel.

mai 2023

märts, aprill 2023

Traditsioonilisel kevadnäitusel on üleval Pärnu Kunstide Kooli kunstiõppetooli õpilaste joonistused, maalid, graafika ja kompositsioonid. Näitusel on eksponeeritud enam kui 60 tööd.

Tule uudista noort kunsti!

jaanuar, veebruar 2023

5.-31. detsember 2022

Muusika saab tõeliselt heliseda, kui on oskust ka pausi kasutada. Üks toetab teist –  luues rütmi ja vaheldumise. Ja ka vaikus võib sisaldada imelist muusikat.

Pärnu Fotoklubi 2022 aastat kokkuvõttev näitus on pühendatud Pärnu Kontserdimaja 20. juubelile. Muusika ja vaikuse meeleoludega mängivate piltide hulka on poetatud mõned kaadrid kontserdimajast endast, hoone ehitamisest või siis lausa laadaplatsist, mis täitis kontserdimaja asukohta enne ehituse algust.

Näitusel osalevad: Henn Soodla, Aiver Oja, Karmen Kärg, Aiki Järviste, Rein Holtsmann, Margit Jaanson, Ave Höövel, Kersti Järva, Liivi Pihlasalu, Leles Luhse, Rein Jänes, Lii Krass.

1 .- 31. oktoober 2022

22. august – 30. september 2022

Maailm on täis valgust ja varje, värve ja hääli, tuult ja vaikust ning emotsioone. Vahel ma saan neist aru ja näen – siis maalin ja pildistan, püüan hetke, tunnen rõõmu ja jagan teistega. Olen õnnelik, kui minust aru saadakse. Vahel maalin enne ja siis alles näen. See on minu jaoks mediteerimise vorm. Ma ei kujuta maailma sellisena, nagu see on, vaid mängin kujundite ja värvidega. Iga pildi alguseks on mingi tunne või valgus, vari, värv või hääl. Kui vaataja korraks seisatab ja mõtlema jääb, siis olen midagi edasi andnud, temaga suhelnud, ja seda polegi nii vähe meie kiirustavas maailmas.

Olen Pärnu kunstiklubi liige ja alates 1991. aastast esinenud näitustel Eestis, Soomes, Lätis, Itaalias.

Marju Lorentson

7. juuli – 30. juuli 2022 galeriis ja 2. korruse fuajees

Arhitektuurifotograaf Arne Maasiku juubelinäitus Pärnus

s. 28.04.1971

Eesti üks tunnustatumaid arhitektuurifotograafe Arne Maasik tähistab oma 50. juubelisünnipäeva Pärnu kontserdimaja Galeriis 7. juulil 2022 avatatud isikunäitusega.

Pärnu Kontserdimaja külastajatele avatud näitus on tunnustatud kunstniku retrospektiiv tema  varasemast mitmekülgsest loomingust, mis on pälvinud ka tunnustust  rahvusvahelises kunstimaailmas. Nii on Kristjan Raua ja Kultuurkapitali aastapreemia laureaadi isikunäitused jõudnud ka New Yorki, Rooma, Moskvasse, Helsingisse, Veneetsiasse, Berliini ja Luksemburgi.

Arne Maasik on tuntud eelkõige kontseptuaalse arhitektuurifotograafia poolest, kuid üldisemalt iseloomustab teda tehniline ja kompositsiooniline perfektsionism.

Maasik on valinud oma juubelinäitusele just need tööd, mis on tema meelest hästi õnnestunud ja seetõttu talle ka väga südamelähedased.  Juubelinäituse tööpealkiri võikski olla Maasiku enda lemmiktööde näitus.

Nii saab külastaja näha Arne Maasiku pilte varasemalt toimunud näituste seeriatest nagu

„VagaVesi” , „New York”, „Pusad”, „Limen”, „Nature Morte” ning „Geomeetria ja Metafüüsika” .

Näitusmüügist saadud tulu läheb Arne Maasiku viimaste aastate loomingu ülevaateraamatu väljaandmiseks.

Juubelinäitus jääb Pärnu Kontsertimajja avatuks kuni juuli kuu lõpuni.

www.arnemaasik.org

8. aprill – 31. mai 2022

Maris Siimer:

See on minu esimene maali-, ühtlasi ka isikunäitus.

Alustamise juures on ikka midagi veidi ebakindlat, kobavat, otsingulist. Otsingut hinges ja maalimistehnikas.

Olen viimased aastad teinud peamiselt illustratsiooni, mis on kätkenud endas graafilist joont ja peensusteni detailirikkust. Olen tundnud vajadust sellest peensusest eemaduda ja leida viisi astuda kaugemale ja samas minna sügavamale. Ikka hinges.

HORTUS elik aed

Hortus tähendab ladina keeles aeda. See on minu jaoks ruum, milles on olemas kõik, mida parasjagu inimesena vajame. Aed ja Ruum meie endi sees.

Vaadata seda aeda kaugemalt, jõuda pisidetailidest üldistamiseni, maalida suurelt ja hoogsalt, kontrollimata, kartmata eksida. Jõuda suurema pildini. Abstraktsuseni. Jõuda hingeruumini, kus peegelduvad väravad, mis juhatavad sind edasi. Need on salaväravad.

Jõuda arusaamiseni, et sinus endas ongi see aed, kus idaneb kõik, kus kasvab kõik, kus noppida saab kõiki vilju, mida tegelikult soovid.

Idee juures maalida hoogsate pintslitõmmetega, on siiski olemas ka kõik maalilised peensused, erinevad värvidekihid, mis ühelt poolt tähistavad justkui kunstniku ebakindlust, teisisõnu noorust ja eksperimenteerimist,  teisalt sümboliseerivad kulgemist, muutumist, küpsemist, pühendumist. Kihistused nagu inimese eluski – hinges ja ühiskonnas.

Jah… vaadata distantsilt ja siis tõdeda, kui palju ilu, sügavust, lõputut ses aias on. Kogeda enamat kui käega katsutavat ja silmaga nähtavat.

Hingeaed.

Vaata ka: www.marissiimer.com

25. veebruar – 4. aprill 2022

2022. aastal täitub 128 aastat esimesest eesti postkaardist. Nimelt lubati 1894. aastal Vene keisririigis (mille koosseisu tollal Eesti kuulus) postkaarte valmistada ja müüa peale riigiasutuste ka eraettevõtjatel ning sama aasta juunis kuulutaski  Tallinna raamatukaupmees ja kirjastaja F. Wassermann kohalikes lehtedes, et müüb Tallinna vaatega postkaarte. Samast aastast on samuti teada postkaarte Pärnu ja Tartu vaadetega. Ajastu sotsiaalseid ja majanduslikke arenguid silmas pidades on loomulik, et baltisaksa  postkaardikirjastajatele lisandusid juba 20. sajandi esimestel aastatel tõsist konkurentsi pakkuvad eestlastest kirjastajad ja fotograafid. Sajandi teise kümnendi alguses kuulusid Tallinna postkaartide suurimate kirjastajate hulka nii baltisakslased Richard von der Ley, Kluge ja Ström, Ferdinand Wassermann, H. J. Lewinthal kui ka eestlased Jakob Ploompuu ja Jaan Kristin (I. Christin). Nende ja kaasaegsete kolleegide tööd lõid vanalinnavaadete standardvaliku, mida siiani Tallinna turistliku identiteedi jäädvustamiseks ja edasiandmiseks reprodutseeritakse.  

Harry Liivranna kureeritud näitusel on väljas Akadeemilise Raamatukogu baltika osakonna fotokogust pärinevad postkaardid, mis kujutavad kõigile tuttavaid Tallinna kuulsaid vaatamisväärsusi ja populaarseid motiive enne I maailmasõda, sealjuures varemnägemata nurga alt.

Harry Liivranna kureeritud näitus inspireeris Pärnu kunstnikku Jan Leo Grau´d astuma väljapanekuga dialoogi ning avama akna ka oma kodulinna ajaloolistele vaadetele.

Grau taaskasutusel põhinev installatsioon koosneb varasemalt näituselt pärit tekstiilitrükkidest, mis kuuluvad tema autoriseeriasse “Unustamatud mälestused”. Nendel tekstiilidel on kujutatud paberiribalaid, mis on eelnevalt olnud muuseumi kogudesse kuulunud totod ning mis on läinud mahakandmisele ja paberihundis hävitatud. Grau on andnud nendele fotodele uue ja abstaktse elu. Tekstiilitrükkidele on antud väljapaneku jaoks Grau lisanud pildikesi Pärnu vanadest vaadetest. Reprodutseeritud postkaardid on pärit Pärnu Muusemi kogudest aga ka erakollektsioonidest.

7. oktoober – 30. november 2021

05.-18.juuli 2021

Näitusel põimuvad Mauri Grossi viimaste aastate lopsakad võsa- ja lillemotiivid tema monokroomse minimalismisarjaga tuues kontrastide kaudu esile nii nende tehnilised kui sisulised varjundid. Tulemuseks on omamoodi kihiline traditsionalism ja uudistoode, mis seisneb peensusteni väljamaalitud pinna värviga ülevalamises. Nii toimides puudutab Gross teemana ka halastust, mida ta oma varasemas loomingus on omakorda interpreteerinud erinevates kontekstides – maalikunst kui töö, küsimus maalikunsti surmast, kivisse raiutud ennastohverdavad antiikkangelased.